Kõikide tunnuste järgi pidanuks Brüsselist saama Euroopa Paabel, sest ainuüksi ametlikult kasutatavate keelte arv Euroopa Liidus on jõudnud juba kahekümneni. Ent erinevalt Piibli Paabelist pole keelte segunemine Brüsselis kutsunud esile katastroofi.
Linnal, kus on sajandite jooksul elanud kõrvuti eri rahvad, keeled ja traditsioonid, on väga pikk kooseksisteerimise kogemus. Brüsseli märgid – hele õlu ja tume šokolaad, Hergé koomiksid Tintinist ja Magritte'i sürrealistlik kunst, Horta peen juugend ning eurokvartali klaasist ja metallist kõrghooned – loovad kokteili, millest Brüsselisse saabujad esialgu segadusse sattuvad ja seejärel end koduselt tundma hakkavad.
Miks just Brüssel?
Kuigi Euroopa Liidu arhitektideks peetakse Robert Schumani ja Jean Monnet'd, on endine kaupmeeste linnake muutunud Euroopa poliitiliseks pealinnaks ka tänu professionaalsetele ehitusmeistritele. Tänapäeval võib eurokvartal juba julgelt konkureerida Grand Place’i, Manneken-Pis’i ja teiste Brüsseli vanalinna vaatamisväärsustega.
Otsus ühenduse pealinna kohta tuli – nagu Euroopa Liidus sageli – raske kompromissina. Juba Euroopa Ühenduse asutamisel 1952. aastal jagunesid liikmete arvamused neljaks: Prantsusmaa eelistas ühenduse residentsina tollal Prantsusmaale kuulunud Saarbrückenit, Luksemburg pakkus enda pealinna, Holland Haagi ja Belgia Liége’i. 1958. aastal nõustusid liikmesriigid Belgia peaministri Paul-Henri Spaaki ettepanekuga viia ühenduse poliitilised institutsioonid Brüsselisse.
Brüsseli kasuks rääkisid EXPO'58 maailmanäituseks parandatud infrastruktuur, linna ideaalne asukoht Euroopa südames ja Belgia neutraalne positsioon Euroopa poliitilises elus. Nn kompensatoorse poliitika tulemusena said osa institutsioonidest ka Luxembourg (Euroopa Parlamendi Sekretariaat, Euroopa Kohus ja Euroopa Investeerimispank) ja Strasbourg (Euroopa Parlamendi plenaaristungid).
Eurokvartali hoonestamine algas EXPO'58 näitusel väljakuulutatud loosungi "Inimprogress läbi teadusliku progressi" saatel. Arhitektid innustusid uutest inseneriideedest, mille parim kehastus oli sama näituse tarbeks ehitatud ja nüüdseks Brüsseli sümboliks muutunud Atomium.
1963. aastal hakkas arhitekt Lucien Devestel ehitama Euroopa Komisjonile kuulsat ristikujulist Berlaymonti hoonet. Nagu tihti juhtub, jäi ohutus modernistlikus hoos novaatorlike tehnoloogiate kõrval tahaplaanile. Nii avastati 1991. aastal hoones liiga suur kogus asbesti ja konstruktsioonivigu ning alustati renoveerimist. Remondi ajaks kolis Komisjon lähedal asuvatesse hoonetesse, millest üks suuremaid on 1971. aastal ehitatud ja hiljuti Chicago arhitekt Helmut Jahni projekti järgi põhjalikult renoveeritud Charlemagne. 2004. aastal kolis Komisjon juba renoveeritud moodsasse Berlaymonti hoonesse tagasi. Huvitav, et oma nime sai Berlaymont krahvinna Marguerite de Barlaymont'i järgi, kelle 17. sajandil asutatud nunnakloostri uus hoone ehitati 1868. aastal praeguse Loi tänava lõppu. 1962. aastal ostis kloostri koos selle juurde kuuluva maaga ära Belgia riik, et sinna Komisjoni hoone ehitada.
ELi Nõukogu ja selle Peasekretariaati majutab Justus Lipsiuse hoone, mis on saanud oma nime seetõttu, et asub 16. sajandi humanisti Justus Lipsiuse nimelise tänava kohal. Nn Justus Lipsius valmis mitmest liikmesriigist pärit arhitektide ühispingutuste tulemusena 1995. aastal. Kuni selle ajani asus EL Nõukogu Sekretariaat Charlemagne'i hoones. 215 000 ruutmeetri suuruse kogupinnaga hoonesse mahtusid esmakordselt kõik Nõukogu ruumid: konverentsikeskus, Peasekretariaadi ja muude teenistuste tööruumid. Ka riikidel on nõukogu hoones omad toad.
1993.-1995. aastal ehitati eurokvartalisse uus maja ka Euroopa Parlamendile, mis hõlmab terve kvartali Léopoldi pargi lähedal ning koosneb mitmest ülekäiguga ühendatud hoonest. Kõigepealt ehitati ovaalne hiigelhoone Paul-Henri Spaak (PHS), sarkastilise hüüdnimega "jumalate kapriis" (Caprice des Dieux on ovaalse kujuga prantsuse juust). Selle ühes osas paiknevad Parlamendi presidendi ametiruumid ja üle 1000 inimese mahutav poolringikujuline istungite saal, teises osas aga parlamenditöötajate ametiruumid ning 320-kohaline saal. Kahte poolringikujulist tiiba ühendav 65 meetri kõrgune aatrium matkib vormilt Belgia vanima raudteejaama, 19. sajandil ehitatud ja Parlamendi kõrval asuva Gare de Luxembourgi proportsioone. Luxembourgi väljakule jäävas Altiero Spinelli (ASB) hoones asub 2250 bürooruumi, konverentsi-, spordi- ja infokeskused. Parlamendi kompleksi ehitamine pole veel lõppenud – järgmise kahe hoone valmimisega lisandub veel 50 000 ruutmeetrit pinda.
Üks omapärasemaid hooneid eurokvartalis on kunagi luksuslikuks korterelamuks ehitatud Résidence Palace. Kuni 22-toalistes korterites elas tollane Belgia beau monde – aristokraadid, ärimehed, diplomaadid. 1928. aastal Šveitsi arhitekt Michel Polaki kujundatud hoone on üks kõige paremaid art déco arhitektuuri näidetest Brüsselis. Selles majas asusid kunagi lisaks 180 korterile veel ka roheline katuseaed ja luksuslik suverestoran, teatrisaal ja Rooma antiiksest arhitektuurist inspireeritud ujumisbassein, mis tegutseb tänaseni. Peale sõda muutus kesklinnas elamine ebapopulaarseks – jõukad linnaelanikud hakkasid eelistama vaikseid rohelisi äärelinna piirkondi. 1947. aastal ostis maja Belgia riik ning praegu tegutseb Résidence Palace'is pressikeskus ja mitmed tuntud mõttekojad. Euroopa Liidu ülemkogu kohtumised on kavas tulevikus korraldada Résidence Palace'i juurde ehitatavates ruumides.
Vt ka Lipsiuse kohvik
Komisjoni hoonete aadressid ja kaart
Maria Orlova
diplomaat, Alaline Esindus EL juures
